Mihkel Kask: noori võiks teedeehitusse meelitada valdkonna stabiilsus

Tänavu Tallinna Tehnikaülikooli teedeehituse eriala lõpetanud noor insener meenutab hea sõnaga tehnilise mehhaanika kursust ja loodab ka ise kunagi pedagoogi ametit pidada.

Kust oled pärit ja kuidas sattusid teedeehitust õppima?
 
Olen pärit Tallinnast ja lõpetasin Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi. Inseneriks õppima innustas mind vanaisa, kes ütles, et peale tema peab peres mõni insener veel olema. Ehkki vanaisa pakkus välja hoonete ehituse, tahtsin olla iseseisev ja valisin Tallinna Tehnikaülikoolis teedeehituse õppekava.
 
Milline on su lemmikobjekt Eestis ja välismaal?
See oleneb muidugi hinnatavatest väärtustest. Eestis on minu vaieldamatu lemmik Riia–Pihkva maantee, mida ehitasime eelmine aasta parima  meeskonnaga Nordeconist. Minu lemmik ongi see just inimeste tõttu.
 
Välimuse poolest pakuvad huvi sillad, mis sobituvad loodusesse ja on maamärgiks. Üks selline on näiteks Rannu-Jõesuu sild. Välismaistest objektidest meeldib mulle väga Norras paiknev Atlandi tee oma skääride- ja saartevaheliste sildade ning maaliliste vaadetega. Kahjuks ei ole mul veel õnnestunud sellel teelõigul ise sõita, kuid kindel plaan on seal kunagi mootorrattaga ära käia.
 
Mis oli su lemmikaine ülikoolis?
Mulle meeldisid tehniline mehaanika ja ehitusmehaanika, mis olid kole rasked, aga pagana põnevad. Siin kehtib ütlus, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimesel korral kukkusin tehnilise mehaanika eksamil läbi, kuid seda uuesti tehes muutus aine ühtäkki arusaadavaks ja loogiliseks. Kui sõbrad
mind välja kutsusid, kuulsid nad sageli vastuseks: „Täna ei saa, arvutan vardaid!“ Erialaainetest olid põnevaimad Ain Kendra loengud, kus arutlesime vahel
ka pärast tunni lõppu veel pikalt teemadel, millega keegi oli kokku puutunud, või lahkasime probleeme, mis olid kellelgi tööl tekkinud.
 
Missugune oli suurim õppetund, mida praktika andis?
Koolis õpetatut läheb tööl ka päriselt vaja. Pärast esimest praktikat kasvas motivatsioon edasi õppida märkimisväärselt, sest peaaegu igas loengus sain praktilistele teadmistele juurde ka teooriat. Samuti oli huvitav arutada õppejõududega suvel nähtut ja sedasi veelgi teadmisi täiendada. Soovitan praktikajuhendajatel oma praktikante usaldada ja anda neile rohkem vastutusrikkaid ülesandeid – ainult nii on võimalik midagi uut õppida. Väiksed ebaõnnestumised on üks protsessi osa ja nendest õpitaksegi. Mul vedas oma juhendajaga väga. 
 
Kus sa nüüd töötad ja millised on kõige huvitavamad tööülesanded?
Hetkel töötan maailma parimas järelevalveettevõttes Lindvill OÜ koos maailma parimate inseneridega. Järelevalvetöö on huvitav, sest lühikese ajaga on võimalik käia väga erinevatel objektidel alates väikestest kruusateedest, mis tehakse tolmuvabaks, kuni suurte rajatavate viaduktideni. Tihti tuleb ette
olukordasid, kus enda teadmistest ja kogemustest jääb vajaka, kuid mul on tugev kolleegide tagala, kust abi saada ja seeläbi õppida.
 
Mida tahad teedealal ära teha?
Üks mu suurimaid salasoove (mis kaotab nüüd küll oma saladuse loori) on töötada kunagi kauges tulevikus ülikoolis. Tahaksin, et kui inimesed kuulevad liitsõna teedeehitus, ei kangastuks neile kohe tüütud liikluspiirangud. Teedeehitusest võiks saada populaarne eriala. Kui meil on palju haritud spetsialiste, siis on kõik muud asjad tehtavad ja lahendatavad. 
 
Miks peaks üks gümnasist tahtma õppida teedeehitust?
Insenerierialad on ühiskonnas väga hinnatud, kuid kahjuks ebapopulaarsed. Seda saab muuta, kui rääkida noortele, millega insenerid tegelevad. Teedeehituse kasuks võiks noored otsustada stabiilsuse tõttu: tellijaks on tavaliselt riik ja omavalitsused ning korralik teedevõrk on majanduse toimimiseks hädavajalik. On ju teada, et kõigepealt ehitatakse tee ja alles siis muud ehitised selle juurde. Vähemalt mina pole vastupidist näinud. Seega on teedeehitus üks tarvilik ja lõppematu töö.
 
Mis on sinu hobid?
Pean oma suurimaks hobiks korvpalli, kuigi pole sellega viimased aastad väga tegeleda jõudnud. Lisaks meeldib mulle sõita mootorrattaga mööda siledaid  ja ohutuid maanteid.