Müra

Müra on inimest häiriv või tema tervist ja heaolu kahjustav heli. Müra tundub ebameeldiv ja häiriv ning seega vähendab keskkonna meeldivust. Müra ei saa defineerida vaid füüsikalise suuruse alusel (detsibell), sest müral ja helil pole füüsikalist erinevust. Seetõttu ei määratle müra ainult helitase, vaid ka müra ajaline kestvus, ajaline muutus ning muud individuaalsed ja sotsiaalsed tegurid.
 

Liiklusmüra mõjutab inimeste igapäeva elu – tekivad kõnekaod, häiringud (häirivus), unehäired. Müra on inimese igapäevaellu lisandunud stressiallikas ning võib ilmneda muuhulgas igapäeva käitumises, keskendumise raskustes, sotsiaalsetes käitumise muutustes, kõrgenenud vererõhus, südame- veresoonkonna haigestumise riski kasvus, kaebuste arvus, tervishoiu ja ravimite kasutamises. 

Välisõhus leviva müra vähendamise temaatikaga tegelevad Eestis Keskkonnaministeerium ja Sotsiaalministeerium koos oma allasutustega, kohalikud omavalitsused ning müraallikate valdajad. Üheks müraallikate valdajaks on Maanteeamet.

 

Euroopa Liidu direktiivi 2002/49/EÜ nõuded on üle võetud „Välisõhu kaitse seaduse“ § 134 ja § 151, mis kohustab Maanteeametit koostama strateegist mürakaarti ning müra vähendamise tegevuskava. 


Liiklusmüra normtasemed
 

Liiklusmüra normtasemed on kehtestatud sotsiaalministri 4. märtsi 2002. aasta määrusega nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“.

Liiklusmüra normtasemetes saab eristada piir-, taotlus- ja kriitilist taset arvestades seejuures erinevaid maakasutuskategooriaid nagu looduslikud ja puhkealad, elamualad, segaalad ja tööstusalad. Lisaks eristatakse, kas tegemist on olemasolevate või uute planeeritavate aladega. Taotlustase võetakse aluseks uute elurajoonide planeerimisel või müraolukordi leevendavate meetmete rakendamisel. Olemasolevate maanteeäärsete elamute müraolukordade hindamisel kohaldatakse piirtaset. Kui liiklusmüra ületab eluhoone maanteepoolsel välisküljel piirtaset, tuleb leida võimalusi müra vähendamiseks või leevendamiseks. Elamualal on kehtestatud liiklusmüra piirtasemeks elamu teepoolsel küljel päevasel ajal 65 dB ja öisel ajal 60 dB ning segaaladel vastavalt 70 dB ning 60 dB.

Uute ulatuslike teelõikude, ristmike ja liiklussõlmede puhul ei ole võimalik müra mõõta ning hinnangu aluseks saab olla vaid modelleerimine.

Läbi kohalike omavalitsuste planeerimisprotsessi on võimalik planeerida maanteede äärseid alasid nii, et maantee ja müratundlike objektide vahele tekiksid müra levikut tõkestavad objektid. Sellisteks lahendusteks võivad olla näiteks äri-ja tootmisalade loomine maantee ja elurajoonide vahele. 

Tihti on vaja seada maanteede läheduses asuvate elurajoonide planeeringutele tingimusi, mis näevad ette müratõkkeid müraseinte, müravallide ning nende kombinatsioonide näol. Joonisel 2 on toodud maantee ligidusse rajatud elurajooni kaitseks rajatud müravall.

Näide maantee äärde elurajooni kaitseks rajatud müravallist.
Joonis 2. Näide maantee äärde elurajooni kaitseks rajatud müravallist.

Eritasandilise ristmiku projekteerimisel on teiste soodustavate tingimuste ilmnemisel maantee ääres asuvate elamute juures (joonis 3) võimalus kasutada parempoolset pealesõidu varianti, kuna see loob takistuse põhilise müraallika ja müratundlike hoonete vahele.

Eritasandilise ristmiku planeerimisel kasutatavate rampide mõju müra levimisele.
Joonis 3. Eritasandilise ristmiku planeerimisel kasutatavate rampide mõju müra levimisele.